Wehrmacht

Article in other languages:

Wehrmachti Balkenkreuz

Wehrmacht (kuula) (abi·info) ("relvajõud", täht-tähelt "kaitsejõud") oli Kolmanda Riigi relvajõudude nimi aastatel 1935 kuni 1945. Teise maailmasõja käigus koosnes Wehrmacht armeest (Heer), laevastikust (Kriegsmarine), õhuväest (Luftwaffe). Saksamaa nationaalsotsialistliku Partei relvastatud formeeringud Relva SS (saksa keeles Waffen SS) oli taktikaliselt allutatud Wehrmachti juhtimisele, kuid ei kuulunud selle koosseisu.

Saksa sõjaväe tunnuseks oli stiliseeritud Raudristi versioon, (niinimetatud Balkenkreuz) mis oli esmalt ilmunud lennukite ja tankide markeeringuna Esimese maailmasõja lõpus.

Kuni NSDAP liidri Adolf Hitler valimiseni kantsleriks ja Saksamaa relvajõudude võimsuse taastamist nimetati Versailles' rahuleping kohaselt piiritletud Saksamaa kaitsejõude Reichwehriks.

Termini päritolu ja kasutus

Wehrmachtsadler, mida kasutati Wehrmachti kiivritel

Enne NSDAP võimuletulekut kasutati terminit Wehrmacht üldise tähendusena, mis kirjeldas iga rahvuse relvajõudu, mida rakendati üldises Streichmacht'is kui "kodukaitse" versiooni. Näiteks, termin Britische Wehrmacht tähistas Briti relvajõude. 1919. aasta Weimari põhiseaduse artikkel 47 deklareeris: "Der Reichspräsident hat den Oberbefehl über die gesamte Wehrmacht des Reiches" (tähendab: "Riigipresidendile kuulub kõigi Riigi relvajõudude ülemjuhatus"). Eristamiseks kasutati terminit Reichswehr.

1935. aastal nimetati Reichswehr ümber Wehrmachtiks. Pärast Teist maailmasõda saadeti liitlaste okupeeritud Saksamaal Wehrmacht laiali. Kui Saksamaa Liitvabariik uuesti militariseeriti 1955. aastal, said selle värskelt loodud relvajõud nime Bundeswehr ("Föderaalkaitsevägi"). Saksa Demokraatiliku Vabariigi relvajõude, mis rajati ametlikult 1956. aastal, pandi nimeks Nationale Volksarmee.

Seeläbi viitab termin Wehrmacht tavaliselt Saksamaa relvajõududele Kolmanda Riigi ja Teises maailmasõja ajal. Märge: On vale võrdsustada Wehrmacht'i ainult armeega (Heer). Wehrmacht'i sõidukitel, mida kasutasid Heer, Luftwaffe või merevägi, oli numbrimärgid WH, WL või WM.

Ajalugu

Pärast seda kui Esimene maailmasõda lõppes Saksa Keisririigi kapitulatsiooniga, Versailles' rahu mõjustas tõsiseid piiranguid Saksa relvajõudude suuruses. Sõjaväe suurus oli piiratud 100 000 meheni, lisaks 15 000 vabatahtliku. Sõjalaevad, mille veeväljasurve oli üle 10 000 tonni, allveelaevad, tankid, raskekahurvägi, sõjalennuvägi, tulirelvad, mille pikkus oli üle 100 mm, keemiarelvad ning sõjaväeline luuretegevus olid keelatud ning õhuvägi oli laiali saadetud. Sõjaväekohustus tühistati Versailles' rahu teise mandaadi kohaselt.

Uus sõjajärgne sõjavägi (Reichswehr) rajati 23. märtsil 1921.

Saksamaa alustas koheselt varjatult vältima neid seisundeid. Salajane koostöö Nõukogude Liiduga algas pärast Rapallo rahu 1922. aastal. Kindralmajor Otto Hasse sõitis 1923. aastal Moskvasse tingimuste edasisteks läbirääkimisteks. Saksamaa aitas Nõukogude Liitu industrialiseerimisega ning Nõukogude ohvitsere tuli treenida Saksamaal. Saksa tanki ja õhuväe spetsialiste oleks tulnud treenida Nõukogude Liidus ja Saksa keemiarelvade teadustöö ning tootmine oleks teostatud seal koos teiste projektidega. Umbes 300 Saksa pilooti said treeningut Lipetskis, mõnede tankistide treenimine võttis aset Kaasani lähedal ning mürkgaasi valmistati Saksa armeele Saratovis.

Pärast president Paul von Hindenburgi surma 2. augustil 1934, vandusid Saksa relvajõu kõik ohvitserid ja sõdurid Adolf Hitlerile truudust. 1935. aastaks oli Saksamaa avalikult eiranud sõjaväelisi piiranguid, mida esitati Versailles' rahuga, ning konskriptsioon esitati taas 16. märtsil 1935. Samal ajal kui alusarmee suurus pidi jääma umbes kuni 100 000 meheni, mis oli määratud Versailles' rahu poolt, sai iga uus grupp kutsealuseid selles suuruses iga aasta treeningut. Konskriptsiooni seadus esitles nime Wehrmacht, seega ei saa sellesse suhtuda mitte ainult oma loomise kuupäevana, vaid Wehrmacht'i organisatsiooni ja volitusi võib vaadelda kui Natsi loominguna, hoolimata ülemjuhatuse poliitilistest ühendustest (kes kõik siiski vandusid lojaalsust Hitlerile).

Wehrmacht'i eksistentsist teatati ametlikult 15. oktoobril 1935. 1935 kehtestas Saksamaa uuesti üldise sõjaväekohustuse.

Wehrmacht'is teeninud Sõdurite ja ohvitseride arv kogu selle eksistentsi ajal aastast 1935 kuni 1945, on usutavasti umbes 18,2 miljonit inimest. See arv esitati ajaloolase Rüdiger Overmansi poolt ning ei näita Wehrmacht'i väe tugevust mingil ajal.

Juhtimisstruktuur

Seaduslikult oli Wehrmacht'i ülemjuhataja Adolf Hitler oma ülesannetes Saksamaa riigipea, ametikoht, mille ta saavutas pärast president Paul von Hindenburgi surma augustis 1934. Ümberpaigutusel 1938. aastal sai Hitlerist Relvajõudude ülemjuhataja ning säilitas seda ametikohta kuni oma enesetapuni 30. aprillil 1945. Administratsioon ja sõjaväe volitused jäid esialgselt sõjaministeeriumi hoole alla kindralfeldmarssal Werner von Blombergi juhatusel. Pärast seda, kui von Blomberg astus Blombergi-Fritschi afääri segatuna tagasi (1938. aastal), läks ministeerium laiali ning Relvajõudude ülemjuhatus (Oberkommando der Wehrmacht või OKW) kindralfeldmarssal Wilhelm Keiteli juhatusel pandi samasse majja. Selle peakorter oli Wünsdorfis Zosseni lähedal, ning väliešelon (Feldstaffel) asus, kus iganes füüreri peakorter asus antud ajal.

OKW korrastas kõik sõjaväelised tegevused, kuid Keitel'i mõjuvõim teenistuse kolme oksa üle (armee, õhuvägi ning laevastik) oli üsna piiritletud. Igal ühel oli oma ülemjuhatus, tuntud kui Oberkommando des Heeres (OKH, armee), Oberkommando der Marine (OKM, laevastik), ja Oberkommando der Luftwaffe (OKL, õhuvägi). Igal nendest ülemjuhatustest oli oma kindralstaap.

Saksa Relvajõudude ülemjuhatuse lipp (1935–1938)

OKW – Relvajõudude ülemjuhatus

Relvajõudude ülemjuhatuse ülem:

Kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel (1938 kuni 1945)

Armee peastaabi ülem (Wehrmachtführungsstab):

Kindralooberst Alfred Jodl

Armee peastaabi Wehrmachti sõjaväeluure- ja vastuluureteenistus Abwehr

OKH – Armee ülemjuhatus

Armee ülemjuhatajad

Kindralooberst Werner von Fritsch 1935 kuni 1938

Kindralfeldmarssal Walther von Brauchitsch 1938 kuni 1941

Füürer ja Riigikantsler Adolf Hitler 1941 kuni 1945

Kindralfeldmarssal Ferdinand Schörner 1945

Saksa Armee ülemjuhatajad:

Kindral Ludwig Beck 1935 kuni 1938;

Kindral Franz Halder 1938 kuni 1942;

Kindral Kurt Zeitzler 1942 kuni 1944;

Kindralmajor Heinz Guderian 1944 kuni 1945;

Kindral Hans Krebs 1945, sooritas füüreripunkris enesetapu

OKM – Laevastiku ülemjuhatus

Laevastiku ülemjuhatajad

Suuradmirall Erich Raeder 1928 kuni 1943

Suuradmiral Karl Dönitz 1943 kuni 1945

Kindraladmiral Hans-Georg von Friedeburg (1945)

OKL – Õhujõudude ülemjuhatus

Õhujõudude ülejuhatajad

Riigimarssal Hermann Göring kuni 1945

Kindralfeldmarssal Robert Ritter von Greim 1945

OKW oli samuti kohustatud keskmajanduse planeerimise ja hankimisega, kuid OKW sõjamajanduse peakontori volitused ja mõju (Wehrwirtschaftsamt) nõuti teenistuse üksikute oksade hangekontorite poolt (Waffenämter) samuti ka Relvastuse ja laskemoona ministeeriumi poolt (Reichsministerium für Bewaffnung und Munition), millesse see liitus pärast seda, kui ministeerium võeti Albert Speeri poolt 1942. aasta alguses üle.

Wehrmachti sõjaväeringkonnad

I. Königsbergi sõjaväeringkond;
II. Stettini sõjaväeringkond;
III. Berliini sõjaväeringkond;
IV. Dresdeni sõjaväeringkond;
V. Stuttgarti sõjaväeringkond;
VI. Münsteri sõjaväeringkond;
VII. München sõjaväeringkond;

VIII. Breslau sõjaväeringkond;
IX. Kasseli sõjaväeringkond;
X. Hamburgi sõjaväeringkond;
XI. Hannoveri sõjaväeringkond;
XII. Wiesbadeni sõjaväeringkond;
XIII. Nürnbergi sõjaväeringkond;
sõjaväeringkonnad nr. XIV, XV, XVI puudusid

XVII. Viini sõjaväeringkond;
XVIII. Salzburgi sõjaväeringkond;
XIX. Praha (Böömi- ja Määrimaa Protektoraat)
XX. Danzigi sõjaväeringkond (Kindralkubermang);
XXI. Poznani sõjaväeringkond; (Posen), (Kindralkubermang)^[1]

Wehrmacht'i kaotused II maailmasõjas

Umbes 2,3 miljonit Wehrmacht'i sõdurit ja ohvitseri sai surma lahingutes;
550 000 suri mittelahingulistel põhjustel;
umbes 2,0 miljonit lahingutes teadmata kadunud;
459 000 surnud sõjavangis, kellest 77 000 olid USA, Suurbritannia ja Prantsuse vägede hoole all;
266 000 surnud vangistuses sõjajärgsel perioodil pärast 1945. aasta juunit, peamiselt Nõukogude vangilaagrites.
ligikaudu 11 miljonit vangistati vaenlaste poolt.

Kirjandus

Saksa sõdurite "kümme käsku". Uus Eesti, 27. september 1939, nr. 263, lk. 3.

Viited

↑ Abwehr Organization

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Wehrmacht"

Kategooriad: Kolmas Riik | Saksamaa sõjandus 1919–1945

Questions for article: 369. vražja divizija, avioane germanei, georgische legion, lexikon vermaxt .de, nationale volksarmee music, natsi saksamaa lipp, stalingrad.net gustav von wietersheim, tentera udara jerman, vermaxt, vermaxt foto, vraŽja divizija

This article is from Wikipedia. All text is available under the terms of the GNU Free Documentation License.

IHS Europe: Infrared Heating Systems for Home and Business.